Lugedes teiste kursusekaaslaste blogisid, leidsin ühe postituse, mis mind edasi ei lasknud minna ja mind niivõrd paelus, et ei suutnud oma mõtteid koondada piisavalt kokku, et võiksin piirduda ainult kommentaariga. Algse postituse leiate Märdi blogist.
Loodan, et postituse lugeja ei lase end heidutada antud postituse pikkusest ning samuti loodan, et selle lugemine on Teile sama nauditav, kui minule oli seda kirjutada.
Antud teema on meie ühiskonnas väga valusal kohal. Väga paljude inimeste jaoks on poliitikud ning just hetkel võimul olev valitsus kõige vihatum grupp inimesi siin maamunal. Nemad peavad lisaks oma töökohustustele seisma silmitsi ka sellega, et nende võimalus eraelule on piiratud, mille tõi välja ka Märt enda postituses.
Loodan, et postituse lugeja ei lase end heidutada antud postituse pikkusest ning samuti loodan, et selle lugemine on Teile sama nauditav, kui minule oli seda kirjutada.
Antud teema on meie ühiskonnas väga valusal kohal. Väga paljude inimeste jaoks on poliitikud ning just hetkel võimul olev valitsus kõige vihatum grupp inimesi siin maamunal. Nemad peavad lisaks oma töökohustustele seisma silmitsi ka sellega, et nende võimalus eraelule on piiratud, mille tõi välja ka Märt enda postituses.
Eraelu puutumatus peaks aga olema demokraatlikus riigis elava inimese üks põhiõigusi, mis seisab meie Vabariigi Põhiseaduses II peatükis paragrahv 26 all ning paragrahv 12 sätestab, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi...poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Viimaseid õigusi neil justkui ei oleks, sest tegelikult rikutakse nende suhtes antud paragrahve iga päev! Lisaks sellele, et neilt võetakse ära õigused, mis peaks olema neile garanteeritud põhiseadusega peavad nad seisma vastakuti ka igapäevase laimuga interneti kommentaarides, mis on juba järgmine põhiõiguste rikkumine.
Eelmisel õppeaastal osalesin kursusel nimega Eesti valitsemissüsteem, kus ühes loengus kuulasin mitu tundi järjest, millised on töökohustused riigikoguliikmetel. Peale mida tekkis mulle pähe küsimus, et kuidas jõuavad 101 inimest kõige sellega neile etteantud aja jooksul hakkama saada? Milline inimene oleks nõus tegema sellist tööd ja veel kannatama lisaks nendele kohustustele katkematut hukkamõistu ühiskonna poolt, mille hüvangu nimel nad seda tööd teevad?
Ma jõudsin järeldusele, et mitte kunagi ei oleks ma nõus tegema seda tööd, olenemata palgast. Isegi kui see töö võimaldaks mul supelda rahas, see ei ole seda väärt ega ka kõiki neid teisi piiranguid, mida see amet endaga kaasa toob. Ma ei tea, kas ma üldse tahaks töötada ühiskonna hüvanguks, mis võtab minult põhiõigused, mis peaks olema tagatud kõigile inimestele ning lisaks sellele veel suur osa selles ühiskonnast peaks mind üheks halvimaks inimeseks siin ilmas ning seda ilma ise mingit ettekujutust omamata selle ametiga kaasaskäivatest tööülesannetest.
Mõõdupuuks on puhtalt sissetulek. Mõeldakse, et tema saab nii palju ja mina saan nii palju ja kuna ei olda kursis sellega, millised on riigikoguliikme või valitsuseliikme täielikud tööülesanded, tehakse kiire järeldus, et see on ebaõiglane. Arvatakse, et minul on palju raskem töö kui neil, olles ise piisavalt laisad, et end tegelikkusega kurssi mitte viia, kuna nii kerge on ju suu lahti teha ja kritiseerida ja elada endale ettekujutatud maailmas ning tunda end ohvrina, nägemata olukorra teist tahku.
Üks hea näide tuli meelde seoses Kaja Kallase lapseootuse avalikustamisega. Hetkega tekkis artikli alla kommentaare, kui seeni pärast vihma. Sisu oli neil umbes järgmine:
1) Nojah, eks Riigikogus töötamise kõrvalt jääb aega ja raha kasvõi 10 lapse kantseldamiseks, mina aga pean rügama nagu loom, et teenida oma miinimumpalk välja.
2) Milline rahva reetur! Teeb reklaamis head nägu ja tegelikult tuleb Riigikokku ainult, et riigikogu emapalga arvelt rikkaks saada!
Hea näide sellest, kuidas kujutavad inimesed ette riigikoguliikme töökoormust ning initsiatiivi, miks seda tööd teha, ise teadmata, et vanemahüvitis arvestatakse eelmise kalendriaasta keskmise palga alusel ning vanemahüvitisele on määratud ka ülempiir, mis jääb alla riigikoguliikme palgale ning arvestades Kaja Kallase eelmise aasta töökohta, kindlasti ka sellele sissetulekule. Vanemahüvitise suuruse määramisel ei ole Kaja Kallase riigikoguliikme palgaga midagi ühist ning antud juhul see majanduslikku kasu talle ei too.
Seega, arvan mina, et kuna meie ühiskond niigi röövib riigikoguliikmetelt mitmeid õigusi, mis peaks neile olema garanteeritud põhiõigustega, las neil säilib üks õigus, mis on neile seadusega ettekirjutatud - nende sissetulek. Tegelikkuses on nad tahtnud oma palku külmutada, kuid see osutus seadusevastaseks ning arvan, et nende regulatsioonide muutmiseks ning arutamiseks kulutatav aeg ja raha on mõtekam investeerida kuhugi mujale. Meie riigis on kordades olulisemaid probleeme, millega Riigikogu peab tegelema ja ma olen kindel, et kui nad võtaksid aja selleks, et muuta seadusi, mis reguleerib nende palka, leiduks rohkem kui küll inimesi, kes saaks kohe neile jälle ninale visata, et kuidas nad võivad kulutada aega millelegi nii vähetähtsale, kui oleks vaja hoopis millegi muuga tegeleda.
Ära tahan veel mainida selle, et olenemata kõigest, mis siin postituses kirjas, leian ka mina, et arstid, päästjad, politseinikud ning õpetajad ja paljud muud ametid peaksid olema meie riigis kõrgemalt tasustatud, kuid leian, et nende palgatõus ei seisa kohe kindlasti mitte riigikoguliikme palgatõusu taga ning selleks vajalike muudatuste elluviimine, mis laseks meil külmutada riigikoguliikmete palgad, läheks Eesti riigile tunduvalt rohkem maksma, kui kõnealune riigikoguliikme palgatõus, mis on samamoodi reguleeritud seadustega, nagu loengus käsitletud Haigekassa juhtumid.
Minu eesmärgiks ei olegi väita, et kõik poliitilisel maastikul töötavad isikud on pühakud ning neile kõigile tuleb kaasa tunda nende raske töö pärast, kindlasti on ka seal seanaha vedajaid, kus neid siis ei oleks!?
Seega on minul üks suur küsimus - kuidas lahendada selline olukord Eestis, kus rahva justkui poolekohaga tööks on Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse kritiseerimine?
Väga palju oleks ära teha just kommunikatsiooni vallas. Rahvale tuleks selgeks teha, milles tegelikult seisneb Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse töö, et see oleks ka lihtsale eestlasele selge. Rahvale tuleks edastada korrektselt formuleeritud kontekste. Kuid kes peaks seda tegema? Kui me ka selle ülesande kirjutaksime valitsuse- või riigikoguliikme kohustustele otsa, mille arvelt nad selle aja peaksid võtma? Mis jätta tegemata?
Võiks ju muidugi nõuda, et kõik poliitmaastikul tegevad isikud peavad omama kommunikatsiooni alast väljaõpet ning seeläbi ka oma sõnumite edastamisel arvestavad, et selle sõnumi adressadiks on kogu Eesti rahvas ning nad kõik peavad sellest ka üheselt aru saama, et ei tekiks konflikte rahva ja riigipeade vahel kommunikatsioonialastest puudujääkidest. Paraku on fakt, et praegu on see olukord selline nagu ta on. Poliitikud teevadki rahvaga auklikult kommunikeerides endal elu kibedamaks. Kuidas siis olukorda parandada? Saata kõik poliitikud kommunikatsioonialastele koolitustele? See mõjutaks jälle valitsuse- ja riigikoguliikmete töökoormust ja riigielu üldise edendamise kiirust pärssivalt, samuti eeldaks koolitused lisakulutusi. Võtame tööle pressiesindajad, kes omavad sellist kvalifikatsiooni? See tekitaks jälle rahva seas pahameelt, et riik raiskab maksumaksja raha. Milline on siis lahendus?
Praegu ei oskagi öelda, mis oleks lahendus, kuid kui olukorrale ei suudeta adekvaatset lahendit leida, ei ole ka lootust, et probleem iseenesest kaob.
Üks hea näide tuli meelde seoses Kaja Kallase lapseootuse avalikustamisega. Hetkega tekkis artikli alla kommentaare, kui seeni pärast vihma. Sisu oli neil umbes järgmine:
1) Nojah, eks Riigikogus töötamise kõrvalt jääb aega ja raha kasvõi 10 lapse kantseldamiseks, mina aga pean rügama nagu loom, et teenida oma miinimumpalk välja.
2) Milline rahva reetur! Teeb reklaamis head nägu ja tegelikult tuleb Riigikokku ainult, et riigikogu emapalga arvelt rikkaks saada!
Hea näide sellest, kuidas kujutavad inimesed ette riigikoguliikme töökoormust ning initsiatiivi, miks seda tööd teha, ise teadmata, et vanemahüvitis arvestatakse eelmise kalendriaasta keskmise palga alusel ning vanemahüvitisele on määratud ka ülempiir, mis jääb alla riigikoguliikme palgale ning arvestades Kaja Kallase eelmise aasta töökohta, kindlasti ka sellele sissetulekule. Vanemahüvitise suuruse määramisel ei ole Kaja Kallase riigikoguliikme palgaga midagi ühist ning antud juhul see majanduslikku kasu talle ei too.
Seega, arvan mina, et kuna meie ühiskond niigi röövib riigikoguliikmetelt mitmeid õigusi, mis peaks neile olema garanteeritud põhiõigustega, las neil säilib üks õigus, mis on neile seadusega ettekirjutatud - nende sissetulek. Tegelikkuses on nad tahtnud oma palku külmutada, kuid see osutus seadusevastaseks ning arvan, et nende regulatsioonide muutmiseks ning arutamiseks kulutatav aeg ja raha on mõtekam investeerida kuhugi mujale. Meie riigis on kordades olulisemaid probleeme, millega Riigikogu peab tegelema ja ma olen kindel, et kui nad võtaksid aja selleks, et muuta seadusi, mis reguleerib nende palka, leiduks rohkem kui küll inimesi, kes saaks kohe neile jälle ninale visata, et kuidas nad võivad kulutada aega millelegi nii vähetähtsale, kui oleks vaja hoopis millegi muuga tegeleda.
Ära tahan veel mainida selle, et olenemata kõigest, mis siin postituses kirjas, leian ka mina, et arstid, päästjad, politseinikud ning õpetajad ja paljud muud ametid peaksid olema meie riigis kõrgemalt tasustatud, kuid leian, et nende palgatõus ei seisa kohe kindlasti mitte riigikoguliikme palgatõusu taga ning selleks vajalike muudatuste elluviimine, mis laseks meil külmutada riigikoguliikmete palgad, läheks Eesti riigile tunduvalt rohkem maksma, kui kõnealune riigikoguliikme palgatõus, mis on samamoodi reguleeritud seadustega, nagu loengus käsitletud Haigekassa juhtumid.
Minu eesmärgiks ei olegi väita, et kõik poliitilisel maastikul töötavad isikud on pühakud ning neile kõigile tuleb kaasa tunda nende raske töö pärast, kindlasti on ka seal seanaha vedajaid, kus neid siis ei oleks!?
Seega on minul üks suur küsimus - kuidas lahendada selline olukord Eestis, kus rahva justkui poolekohaga tööks on Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse kritiseerimine?
Väga palju oleks ära teha just kommunikatsiooni vallas. Rahvale tuleks selgeks teha, milles tegelikult seisneb Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse töö, et see oleks ka lihtsale eestlasele selge. Rahvale tuleks edastada korrektselt formuleeritud kontekste. Kuid kes peaks seda tegema? Kui me ka selle ülesande kirjutaksime valitsuse- või riigikoguliikme kohustustele otsa, mille arvelt nad selle aja peaksid võtma? Mis jätta tegemata?
Võiks ju muidugi nõuda, et kõik poliitmaastikul tegevad isikud peavad omama kommunikatsiooni alast väljaõpet ning seeläbi ka oma sõnumite edastamisel arvestavad, et selle sõnumi adressadiks on kogu Eesti rahvas ning nad kõik peavad sellest ka üheselt aru saama, et ei tekiks konflikte rahva ja riigipeade vahel kommunikatsioonialastest puudujääkidest. Paraku on fakt, et praegu on see olukord selline nagu ta on. Poliitikud teevadki rahvaga auklikult kommunikeerides endal elu kibedamaks. Kuidas siis olukorda parandada? Saata kõik poliitikud kommunikatsioonialastele koolitustele? See mõjutaks jälle valitsuse- ja riigikoguliikmete töökoormust ja riigielu üldise edendamise kiirust pärssivalt, samuti eeldaks koolitused lisakulutusi. Võtame tööle pressiesindajad, kes omavad sellist kvalifikatsiooni? See tekitaks jälle rahva seas pahameelt, et riik raiskab maksumaksja raha. Milline on siis lahendus?
Praegu ei oskagi öelda, mis oleks lahendus, kuid kui olukorrale ei suudeta adekvaatset lahendit leida, ei ole ka lootust, et probleem iseenesest kaob.
No comments:
Post a Comment