Isiklikud kogemused ühiskonna kommunikatsiooni kultuurist

Olen üles kasvanud Hiiumaal Kärdlas ning 12-aastasena kolides ema ja vanema õega mandrile Maardusse sain ma täieliku šoki. Käisin siis kuuendas klassis ning olin alla kahe kuu õppinud koolis vene keelt. Vene keel ei jäänud mulle kohe kuidagi külge, kuna Hiiumaal elades ei olnud ma seda oma kõrvaga varem kuulnud.

Maardusse kolides olin aga äkki sattunud justkui teise maailma. Tundsin end meeletult väikese ja vihatuna. Kuna ma ei valdanud vene keelt, oli mul raskusi isegi poes käimisega, sest kaubad olid leti taga ning et midagi osta, oli vaja müüjal lasta need kokku korjata. Selleks omakorda oli vaja osata vene keelt. 

Mõne aja möödudes olin müüjatele juba tuttav ning poe uksest sisse astudes oli kuulda ohkimist. Sel ajal, nüüdseks täpselt 9 aastat tagasi, olin mina see, kes pidi häbi tundma, et ma vene keelt ei osanud, mitte teenindajad, kes ei suutnud eesti keeles isegi "tere" öelda. 

Olukord läks põnevamaks, kui järgmisest õppeaastast hakkasin Tallinnas gümnasiumis käima. Kooli ja kodu vahet tuli liikuda mitme ühistranspordivahendiga. 

Esimest korda ise bussi pealt piletit ostes küsisin bussijuhilt, et palju pilet maksab, kuid vastust ei saanud. Ma ei teagi, kas ta ei saanud minust aru või lihtsalt ei tahtnud mulle vastata. Mõne kuuga olin omandanud isegi paremal kui algtasemel vene keele, kuid alati proovisin enne eesti keeles hakkama saada. Kui uuesti, vene keeles küsisin, vastas mulle üle moka otsa.

See olukord tekitas minus hämmingut, polnud varem kokku puutunud meie riigisisese rahvastiku kahte leeri jagunemisega. Minu peas vankus üks suur küsimärk. Miks ei ole suutnud need inimesed omandada mitmete aastate jooksul isegi mitte elementaarseid väljendeid riigikeeles kui mina olin võimeline omandama vene keele algtaseme keeleoskuse kõigest 3 kuuga?

Praegu võiksin sel teemal juba raamatu valmis kirjutada, kuid tol ajal olid mul peas suured küsimärgid.

Esimesed paar aastat, mis ma Maardus elasin, tundsin end ühiskonna poolt vihatuna. Sisseelamise periood oli minu jaoks võrdlemisi pikk. Tundsin, et mind on justkui vägisi välja tiritud minu kodust, sel ajal Eesti kõige turvalisema linna tiitlit kandnud Kärdlast ning visatud huntidele söödaks. 

Hiiumaal elades ei osanud ma endale midagi sellist isegi ette kujutada. Olin harjunud, et kõik inimesed räägivad eesti keelt, et ma ei pea teed ületades vaatama kaks korda paremale ja vasakule, vaid võin lihtsalt teele astuda. Kuna üldjuhul ei olnudki autosid teel sõitmas ning kui ka oli, siis lasti jalakäiad üle tee ka kohtadel, kus ei olnud sebrasid. Maardus ja Tallinnas aga pidin koguaeg olema valvel. Tihtipeale võisin ülekäiguraja ääres seista mitu minutit, oodates momenti, et üle tee joosta. Joosta, sest hoolimata sebra olemasolust, teed ei antud ning enam jaolt isegi ei võetud hoogu maha, kui keegi parasjagu teed ületamas oli.

Tundus ulmelisena, et ühe riigi siseselt võib eksisteerida kaks nii erinevat ühiskonda ning kultuuriruumi. Inimeste ignorantsus mõjus mulle rusuvalt. Seda võimendas loomulikult asjaolu, et puberteet oli täies hiilguses kohale jõudnud.

Õnneks saan praegu öelda, et meie ühiskond on läbi teinud viimase 9 aasta jooksul kommunikatsiooni kultuuri osas väga suuri edasiminekuid. Olgugi, et kaks rahvus enamust, kes meil siin riigis elavad, veavad oma vägikaigast väga mitmetes küsimustes edasi ning esile kergib üha uusi valupunkte, on muutused märgatavad.

Näiteid arenemisest ongi hea tuua meie liikluskultuuri paranemisest. Täna Tallinnas või Maardus jalakäijate ülekäiguraja ääres ei pea enam kaua seisma, et üle tee saada. Tihtipeale ei pea üldse seisma. Mõnikord on autojuhiga võimalik isegi silmside saavutada ning mõni isegi noogutab naeratades või viipab kergelt käega juba eemalt hoogu maha võttes.

Ka kauplustes on rollid vahetunud. Enam ei ole mina must lammas, kui ma vene keelt ei oska, teenindaja tunneb piinlikkust, kui ta mõnest küsimusest aru ei saa ning ta püüab minuga siiski eesti keeles rääkida. Sellest tulenevalt olen ka mina rohkem avatud kasutama oma kahetsusväärselt nigelat vene keele oskust, mis nüüd Kuressaares elades jälle kaduma on hakanud, tulemaks temale vastu. Nähes, et inimene püüab, isegi kui ta ei oska, tekitab tahte aidata teda hädast välja. Osaliste eranditega on meie vene rahvusest elanike suhtumises märgata muutusi.

Võib-olla on need muutused 9 aasta kohta siiski kesised, kuid parem siiski kui mitte midagi. Küll aeg teeb oma töö. Pealekasvav põlvkond ei oska enam vene keelt ning kui ka gümnaasiumid eestikeelseteks muudetakse, jääb eesti keele oskamatule haridustasemeks ainult põhiharidus, mis ei taga just suuri karjääritegemise võimalusi. Seega seistakse osaliselt sundvaliku ees. 


Ühelt poolt tekitab selline olukord kindlasti esialgu suurenevaid vastasseise ning rahulolematust, kuid teiselt poolt oleks see üks suur alustala sulandamaks rohkem kokku ühes kultuuriruumis eksisteerivaid vastanduvaid osapooli. 

Isegi kui me oleme edukad lahingus oma keele eest meie riigis elavate teiste rahvustega, jääb endiselt õhku küsimus - kas me suudame ka tagada oma keele jätkusuutlikkuse eestlaste seas...