Saturday, November 19, 2011

Õpime rääkima

Eelmisel aastal sain ma tädiks. Praeguseks on pisike vennatütar jõudnud ikka, kus hakkavad tulema esimesed sõnad. "Emme" ja "oppa" on juba päris arusaadavad tema sõnavaras. Sellest on tekkinud minul huvi laste kommunikatiivsete arengute vastu.

Kunagi nägin üht telesaadet, kus rääkis Kaie Kõrb oma kaksikutest ühe väga huvitava loo. Kahjuks ei mäleta enam, mis saatega oli tegemist, kuna sellest on praeguseks möödunud ikka üksjagu aega.
Igatahes rääkis ta sellest, kuidas ta oli mures, et miks ta lapsed veel rääkima pole hakanud. Laste arengufaaside järgi oleks pidanud see aeg juba ammu käes olema. Ta oli tähele pannud, et lapsed omavahel mängides mingis pudikeeles suhtlevad, kuid vanematega ei oska rääkida ning adekvaatseid sõnu nad ei kasutanud.

Mõne aja möödudes hammustas ta läbi, milles asi. Lapsed vaatasid väga palju multikaid, mis olid rootsikeelsed ning põhjalikumal jälgimisel oli aru saada, et kaksikud suhtlesid omavahel rootsi keeles. Nad olid omandanud multikate vaatamisest sellisel määral rootsi keele, et kasutasid seda omavahelisel suhtlusel.

Varases lapsepõlves omandatud keeleoskus võib kergesti kaduda. Lapsed on varases eas sellistele keskkonnamõjudele väga avatud. Kui ühel päeval enam lastele rootsikeelseid multikaid ei näidata ning lapsed pannakse lasteaeda, kus nad kuulevad ainult emakeelt, hakkab domineerivalt peale tungima emakeel ning võõrkeele oskus hakkab hääbuma. Isegi kui emakeele omandamine suudab mõne aja möödudes varasemalt omandatud võõrkeele algsed oskused alla suruda, on see võimalik hiljem praktika teel kergemini taastada.

Mul on üks tuttav, kes on üle 13 aasta elanud ja töötanud Rootsis. Ta mees on rootslane ning nende poeg 4-aastane. Nad käivad Eestis oma tuttavatel ja sugulastel külas paar korda aastas. Emapuhkuse ajal viibis mu tuttav oma pojaga tihemini ja päris pikalt Eestis. Ema üritab ka Rootsis viibides  rääkida pojaga eesti keeles. Mehega omavaheline suhtlus on rootsi keeles ning ka lasteaed on rootsikeelne. Enne lasteaeda minekut rääkis poiss emaga eesti keeles. Nüüdseks räägib ta ainult rootsi keelt. Kui nad paar kuud tagasi üle kolme nädala järjest Eestis vanaema juures olid, hakkas poiss juba esimese Eestis viibimise nädala lõpuks rääkima rootsi-eesti keelt. Teise nädala lõpuks peamiselt eesti keeles, kuid lausetele tuli sisse võrdlemisi palju rootsikeelseid sõnu. Peale kolmandad nädalat rääkis poiss juba peaaegu täielikult eesti keeles.
Ta eesti keele oskus taastus täiesti hämmastava kiirusega.

See on üks hea näide kui vastuvõtlikud lapsed keele omandamises on. Kui laps õpib varases eas ära kaks keelt on see tema jaoks lugematuid kordi kergem kui täiskasvanu eas. Seega arvan, et kui ei ole kakskeelne kodu, nagu mu tuttaval, võiks Kaie Kõrbi näitel siiski oma lastele kasvõi võõrkeelsete multikate vaatamisega kergelt sisse juurida mingidki alged mõnest teisest keelest. 

On väidetud, et kakskeelsed lapsed hakkavad hiljem rääkima ning nad ajavad varases lapseeas segi ka sõnu ega tee vahet, mis keeles mingi sõna või lause ütlevad, siis leian, et see läheb üle ning lõppkokkuvõttes tuleb teise keele omandamine siiski kordi kergemalt kui hiljem koolis nullist mõnda keelt õppima hakata.

Keeleoskusega seoses on tootud mõningate uuringute tulemustena välja ka see, et inimesed, kes valdavad rohkem keeli, põevad väiksema tõenäosusega alzheimeri tõbe. Seega leian, et kui vanematel oleks võimalik seda tõenäosust vähendada nii väikeste pingutustega, kui lasta lapsel multifilmide vaatamisest saada külge võõrkeele alge, oleks suisa kuritegu seda mitte proovida ega teha.

No comments:

Post a Comment