Lugedes kursusekaaslaste blogisid leidsin Diana blogist postituse, mille teema meist paljudele tuttav sel sügisel.
Kuni eelmise nädala reedeni oli meie kursusel sel sügisel olnud kokkupuuteid kahe õppejõuga. Kui kommunikatsiooniteooria loenguaegadega polnud midagi segast ja kõik oli selgemast selgem, siis kõikidest ülejäänud ainetest, mis toimusid ühe ja sama õppejõu juhendamisel, ei saanud kunagi keegi aru, mis, kus, millal ja kuidas toimub.
Esialgselt pidid algama kõik ained korraga, sh turu- ja avaliku arvamuse uuringutega, siis aga selgus, et kuna turunduse aine, mis algselt olid plaanitud ainult HÄK-erialale, toimub koos ka turunduse eriala tudengitega ning praktiliste tööde maht kasvas kohe kolmekordseks ning meid jagati seminarirühmadesse, et oleks mingigi seaduspärasus ettekannete tegemise ajakava suhtes. Seega lükati edasi teised ained, kuna kodutööde esitlemine sõi kogu loengute aja.
Peagi hakkas kätte jõudma jällegi aeg teiste ainetega alguse tegemiseks. Ma täpselt ei teagi, mis siis oli, igatahes lükati edasi.
Alguses olime me kõik õppejõu peale pahased, et asjad ei suju ja meil pole kunagi õrna aimu, mis toimub ning kus kohas täpselt, veel vähem aru saades, et mis ajal ning hakkasime häält tegema, et meie ole selle asjaga üldse mitte rahul. Õppejõu enda jutust saime aru, et ega ta ise ei saa ka mitte millestki aru ning probleem on hoopis instituudis ning palus, et ka me ise üritaksime asjasse läbi instituudi selgust saada ning nõuda olukorra lahendamist, sest tema üksinda ei jõua meie kõigi pahameele eest kosta. Instituuti pöördudes suunatakse jällegi meid õppejõuga asju läbirääkima ning jääb mulje justkui ikka tema taga see suur segadus seisaks.
Vahepeal oli olukord kohe selline, et reede õhtul loengut lõpetades umbes 17.15 polnud meil teada, kus me hommikul kell 8 olema peama, seda ei teadnud ka õppejõud ning ta soovitas meil koolimajja jõudes infolauast küsida.
Mõnikord avastasid e-mailist reede hilisõhtul, et laupäeval peaks turunduse seminarid algama 8.00 ning lõppema 18.45, hoolimata asjaolust, et 14.15 algas meil kommunikatsiooniteooria.
Vahel oli meil päeva pikim paus 15min. Lõuna tundus luksusena.
Nii me siis jooksime ühest auditooriumist viimasel minutil teise. Mina olen see õnnelik inimene, kes võib öelda, et minul ei jäänud ükski kommunikatsiooniteooria loeng kuulamata, kuid on üliõpilasi, kes viibisid osadest loengutest teises auditooriumis.
Võib ju oletada, et kogu asi algaski sellest, et meie ühele ainele lisati kuulajaks veel üks eriala, arvestamata, et aineprogrammi läbimiseks kahe erialaga on vaja kolm korda rohkem kontaktõppe aega, et seminarid saaksid läbitud.
Praeguseks on kogu selle segaduse algusest möödas juba 2 kuud ja rohkemgi, kuid olukord ei ole muutunud. Lubatakse infot esmaspäevaks, siis teisipäeva õhtul öeldakse, et kolmapäevase päeva jooksul saab. Täna on pühapäev. Mind enam ei huvita, tulgu millal tuleb.
Hea näide sellest, kuidas oranisatsioonisisesed kommunikatsiooni probleemid jõuavad sealt välja ning halvemal juhul viskab mõnel üliõpilasel varsti lihtsalt nii üle, et otsustab ülikooli vahetada. Sellisel juhul jääb ülikool ilma ka õppemaksust. Äkki kellelgi saab veel villand ning järgitakse lahkuja eeskuju? Mina isiklikult ei ole kindel, kas ma järgmine sügis tahan samas koolis jätkata, kui see olukord peaks saatma meid ka läbi sügissemestri teise poole ning läbi kevadsemestri. Kahju oleks lahkuda oma kursusekaaslastest, kuid paraku ei talu ma organisatoorset puudulikkust ning pidevat teadmatust kuigi hästi.
Põhimõtteliselt ei huvita mind enam ka see, et kes selle segaduse taga seisab, kas instituut või õppejõud. Mul on lihtsalt kõrini ning ma tahan, et see jama ükskord läbi saaks.
No comments:
Post a Comment