Saturday, November 12, 2011

Ei saa ma üle poliitikast ja ajakirjanikest nende ümber

Hiljuti juhtusin Delfis ringi uitama ja klikkama ka huvi pakkunud artiklite alla olevatele viidetele, mis juhatasid mind ühe vanema kirjatükini. Lugu siis presidendivalimiste ajast.

Juba esimese paari lõigu järel oli aru saada, et tegu on väga emotsionaalse looga. Tekib ettekujutus, millisel toonil autor seda artiklit ise esitaks ning minu meelest ei oleks see toon kuigi sõbralik.

     "Väide, et kui rahvas valib presidendi otse, siis polevat tegu parlamentaarse riigiga on jabur ja teadlik vale. Parlamentaarse vabariigiga on tegemist juhul, kui riigivalitsemine on parlamentaarselt üles ehitatud. Põhiseaduse järgi on Eesti just selline riik. Vähemalt peaks olema.
See, kas presidenti valitakse otse või kaudselt ei muuda midagi. Euroopas valib rahvas presidendi Austrias, Soomes, Leedus, Poolas, Prantsusmaal, Islandil ja Portugalis. Kas keegi võib väita, et tegemist pole demokraatlike ega parlamentaarsete riikidega? Et neis valitseb samasugune riigikorraldus kui idapoolsetes riikides? Muidugi mitte, presidendi valimise viis ei ole seotud riigikorraga ega tekita mingit diktatuuriohtu — tema võimupiirid on põhiseadusega paika pandud."

Antud lõik mõjub kuidagi eriti vihaselt ning minnakse vastuollu ka reaalsete faktidega. Tõsi ta on, keegi ei kahtle, et tegu on demokraatlike riikidega, kuid kas ka parlamentaarsetega? Prantsusmaa seda ei ole, tegu semipresidentaalse vabariigiga.

     "Kuigi Ilvese konkurent valimistel, Indrek Tarand pooldas sõnades rahvale presidendi otsevalimise õiguse andmist, kõlas tema soov selgitada referendumiga esmalt välja rahva arvamus, pigem trikitamise ja venitamistaktikana. Referendumil ei tuleks küsida, kas kodanikud tahavad presidenti valida (seda näitavad arvukad küsitlused niigi), vaid seda, kas pooldatakse põhiseaduse muutmist ja vastava sätte sisseviimist. Tarandi ettepaneku järgi tulnuks ühes asjas korraldada lausa kaks referendumit, seega ei saa tema sõnu kuigi tõsiselt võtta."

Minul tekib endal küsimus, et millised küsitlused? Kas telesaates püstitatud küsimuse vastuse põhjal? Mina ei tea, et antud teemal oleks usaldusväärselt ja tunnustatud allikatelt mingeid küsitlusi tehtud. Kuigi jah, kaks referendumit oleksid nii ajalises kui rahalises mõistes äärmiselt kulukas ettevõtmine.

Veel seab autor väga agressiivsel toonil kahtluse alla Eesti Vabariigi Põhiseaduses sätestatu, justkui rahvas ei olekski kõrgeima riigivõimu kandja ning et see on nii ainult näiliselt. Ometigi valivad Eesti Vabariigi kodanikud Riigikokku endale esindajad, kelle ülesandeks on valida ka president ning see peaks igale hääleõiguslikule valijale ometigi ka selge olema. Tundub, et artikli kirjutaja üritab lugejale ette manada kujutelma meie riigist kui mitte demokraatlikust riigist. 

Jah, ma tean, et meil on sõnavabadus ning et see on demokraatia üks suurimaid ja tähtsamaid möödupuid, kuid leian, et selle sõnavabadusega käib kaasas ka vastutus ning ma ei tunne, et antud juhul seda positiivselt rakendatakse. Käesolev artikkel käsitleb väga tõsiseid teemasid ning äkki oleks sellistel teemadel kirjutades eetiline "eraldada emotsioon sõnumist, jättes teisele poolele alles nende väärikus" (Kaja Tampere 22.10.11 aula loeng).

Minul oli igatahes antud artiklit kuidagi ebamugav ja rusuv lugeda ning seda just nende sõnade taha peidetud emotsionaalsuse tõttu.
 

No comments:

Post a Comment