Pika analüüsi tulemuseks on lühike järeldus

Pikalt võtsin endale mõtlemisaega 8. oktoobri loengu järel. See oli midagi hoopis teistsugust. Ma ei saanud antud loengu sisust kuigi selget pilti. Konspekti lehitsedes ei oska ma neid sõnu millegagi seostada. Kui Kaja loengute järgselt konspekti loen, vajun tihti mõttesse ning nende mõtete taga on emotsioon, tähendused, sõnumid, mida soovin edastada. Praegusel juhul tuleb mulle meelde meesterahvas, kes tegi oma tööd emotsiooniga, oli näha, et ta on oma väljaütlemistes veendunud, et ta on hingega asja juures. Küsisin endalt, kas mina teen oma tööd sellise pühendumisega?

Veel meenub mulle, kui mitu korda ta meile rõhutas, et sõnumi saatja vastutab selle eest, et adressaat sõnumist aru saaks. Rohkemgi veel palus ta meil kohe öelda, kui midagi selgusetuks jääb, kuid mitte ühelgi korral ei vastanud ma tema palvele, vaid lihtsalt istusin ja surusin alla endas soovi teavitada õppejõudu, et ma ei saa aru, millest ma peaksin aru saama.

Seega leian, et me kõik, kes me vaikides seal istusime ega saanud aru loengu sisulisest poolest, oleme olnud tema suhtes ebaviisakad, kuna me ei teinud suud lahti ega andnud talle teada, et me ei saa aru ning selle tulemuseks jäime me ilma millestki olulisest, mida meile nähtavalt suure pühendumisega edasi taheti anda ning nüüd mul on sellest lihtsalt kahju.