Viimasel ajal on uudistesse sattunud väga palju lõike teemadel, mis puudutavad eesti keele ja rahvuse püsima jäämist ning ega need väljavaated kuigi roosilised ei tundu. Küll räägitakse, et nooremad inimesed kolivad välismaale, olgu põhjuseks siis paremad palgad või lihtsalt soov pühkida kodumaa tolm jalgadelt ning alustada mujal uut ja paremat ning värvilisemat elu.
17. septembri Seitsmestes Uudistes oli väga huvitav lõik sellest, kuidas võrguühiskond tõmbab juba varasest lapsepõlvest erinevate ekraanide poole ning jätab unustuste hõlma raamatute lugemise. Huvitava aspekti tõi välja ka kirjandusprofessor Rein Veidemann, kes mainis, et tänapäeva lapsed ei oska enam eriti kirjeldada pilte, kuna neil tihtipeale puudub selleks piisav sõnavara. Lapsed ei oska endale luua kuvandeid ning tihti sellest tulenevalt ka fantaasiarikkalt end väljendada, mis tuleneb sellest, et arvutimängudes, internetis ning televiisorit vaadates on pilt neile ette antud ning ei arendata ka kujutlusvõimet.
Probleem ei olegi väga suur väiksemate laste seas, vaid tuleb suuresti esile just varases puberteedieas, kus esikohale saavad sõbrad ning sõprussuhete loomine ning hoidmine. Noored suhtlevad väga palju interneti teel, kus on välja kujunenud erinevad lühendid ja väljendid ning tihtipeale on netisuhtlusele omased väljendid ja hüüdlaused võõrkeelsed, tõrjudes tihti emakeele üldse pildist välja. Populaarsust enam mitte nii väga omavad lühisõnumidki toetavad asjaolu, et kõik, mis öelda on vaja, tuleb öelda võimalikult kompaktselt.
Olgugi, et selliste suhtluskanalite olemasolu kindlasti kergendab inimeste omavahelist suhtlust ning edendab noorte sotsiaalsust, ei saa mainimata jätta, et kõik need eelnimetatud suhtlusmeetodid pärsivad noorte keeleulatuse laienemist. Kõik, mis öelda on vaja, öeldakse minimaalsete sõnade arvuga. Puberteedieas on vanemal raske hoida lapse lugemisharjumist, mis varasematel aastatel võib-olla isegi saavutatud oli. Kui lugemisharjumus väheneb või mustema stsenaariumi kohaselt kaob ning vaevaliselt saadakse hakkama koolis kohustuslikuks kirjanduseks määratuga, seevastu aga ollakse aktiivsed interneti sotsiaalmeedia portaalides ja muudes analoogsetes suhtluskanalites, hakkavad domineerivaks muutuma ka sealsed suhtlusharjumused. Enda väljendamisel katsutakse võimalikult minimaalsete pingutustega hakkama saada. Mis aga saab sellisel juhul meie keelest, mida rääkivaid inimesi niigi nii vähe on?
Põhjuseks, miks enam ei peeta parimaks variandiks emakeele eksamiks keskkooli lõpus kirjandit, on viimaste aastate halvenevad tulemused, mis on samuti omavahel seotud vähese lugemuse ning suhtlustrendide muutusega. Milliseid tulemeid võib oodata selliste suhtlustrendide edasikandumisel üha suuremale osale ühiskonnast?
Minu arvamus on, et kui noorte sõnavara aastatega kahaneb, väheneb ka võime teha end teistele selgesti arusaadavaks. Muutub kergeks üksteisest mööda rääkimine ning raskeks enda mõistetavaks tegemine. Ei osata isegi näha enam selle olulisust. Ehk esimesest loengust teada saadu põhjal võiks öelda, et eksisteerib pidev põhimõtteline ebaviisakus adressaadi suhtes. Võõrkeelsed kompaktsed väljendid tõrjuvad välja meie igapäevasest suhtlusest vajaduse rääkida täislausetega. Juhul kui olukord paremuse poole liikuma ei hakka, pole kaugel ka aeg, mil võime tõdeda, et sündinud on uus kommunikatsioonipuudega inimeste põlvkond.
No comments:
Post a Comment