Kumb siis, madal või kõrge palk?

Juba pikemat aega on olnud aktuaalne õpetajate palga teema. Kõik parlamendi erakonnad on päri, et õpetajad, nagu paljud teisedki avalikud teenistujad, peaksid saama tunduvalt paremat palka ning et praegune olukord ei ole rahuldav.

Eriti õhinal räägivad sellest opositsiooni erakonnad, kelle eesmärgigks oleks luua õitsev sotsiaalriik kõigile. Miks nad aga kommunikeerivad oma vaadete mõju osas nii poolikult ja seeläbi kahepalgeliselt? Võib-olla olen selliste sõnadega nende suhtes ülekohtune, kuid miks siis on nii, et rahvale näidatakse välja olukorda, kus nad nii väga tahavad parandada meie õpetajate elujärge, kuna ilmselgelt on nende praegune palk liiga madal. 

Nimelt toetab meie opositsioon astmelist tulumaksu. See peaks ühiskonnakihte võrdsustama ning kõrgemat tulumaksumäära maksaksid kõrgepalgalised. Kõrgem palk siinkohal on nende jaoks 615€, kuna just sellelt numbrilt rakendub kõrgem tulumaksumäär. Siit saab vägagi selgelt välja lugeda, et meie õpetajad on kõrgepalgalised, kes peaksid nende ideoloogia järgi hakkama hoopiski suuremat tulumaksu maksma.

Nüüd ma ei saagi aru, et mida nad lõpuks arvavad ning millest lähtuvad, kuna mulle tundub, et nende väljaütlemised ning ideoloogilised vaated ei klapi mitte kuidagi kokku. Manatakse ette täpselt see nägu, mis parasjagu populaarne on. Õnneks ei ole ma neis ka pettunud, kuna vasakpoolsus pole nii kui nii minu rida. 

Nüüdseks on õnneks või kahjuks ka välja öeldud tõsiasi, et astmeline tulumaks Eestis riigi rahakotti ei suurendaks ning selle kehtestamisel ei saaks riik lubada oma rahvale suuremat sotsiaalset kindlustatust. Tuleks võtta laenu ja maksta meeletuid summasid intressidele. Loodan siiski, et meil jäävad riigi etteotsa parempoolsed. 
Jah, meid lubati viia 5 rikkama Euroopa riigi hulka, mida pole suudetud, kuid ühes aspektis me seal esimese viie seas siiki oleme. Me kuulume viie kõige väiksema riigivõlaga riikide nimistusse. Seegi suur asi.